Igor  Brodski

Todesine  ižand

 Nece oli lujas huva ižand. Hän adivoièi mindai mugoižil magukahil kurkuil, miše minuhu sid-žo sündui taht völ kerdan tulda adivoihe neche èomaha pert’he.

— Teiden kurkud oma... — minä ecin tarbhaižid epitetoid, no en voind löuta.

— Tedan, tedan! Kaik adivoid kitiba minun kurkuid. Tarbiž sanuda, miše minai völ kartohk-ki kazvab, da völ mugoi magukaz, järed! No mikš-se täl vodel se kazvab ani hondoin. Ühtel sanal sanuda — tävoz’ne satuz om tändoine... A muloine kartohk oli lu-ujas hüvä, ni-kel meiden küläs ei olend mugošt satust.

— Nacein, teil om hüvä ma, sanuin, a ièe sön da sön kurkuid.

— Ka, hüvä om... Konz minä küksin enèèid ižandoid, naku i linmad-se todesišt ei olend. Änikod da mièèed-ne södabad heinäižed kazvoiba, — ka minä-se en kožu ningoman sömän täht, dai sögaha hebo nenid heinid. T’fu! Mö akanke ištutim kartohkad, kurkuid, nagrišt, morkofkad... Olem sanu severdan mad, miše em tekoi, midä hänenke tehta. Nu, ni-midä, konz-ni, pälièi kahteskümnes vodes nece-ki ma kuna-ni kožub. Ka sä nenil vozil oli a-ani hond. E-eh!.. Sä om se kuiv, se toreh, se vilu, se räk. No todesižele radnikale kaik nece om tühj. Pidab rata, rata i rata, kut zavetoitiba meiden ezitatad.

— Minä ni-konz ende en sönd mugoižid magukahid kurkuid, toštin minä lujas hüviš meliš.

— Ka sö, sö videnden. Minä en luge... Ka-a... Vaiše morkofkad-se mugažo ei ole. Mitte-se bubarik söi.

— Ah, kut žal’ om, sanuin minä kurk sus.

Ižand tuli iknannoks i kacuškanzi kuna-se. Sid’ hän kucui mindai:

— Kacu-ške sinnä.

Minä kacuin lähembaižehe kukhaze, kus seižui susedoiden pert. Nece pert’ oli ani uzikaine, verez, èomin mujutadud, puhtaz. Pertinno kazvoiba eraz-vuièèed änikod, kudambid meiden tahoiš ed vastta: hrizantemad, georginad, gladiolusad, èomad sadun robil’käižed da völ mièèed-ne toižed (minä en ole änikoiden tedai). Pertin taga, nacein, oli mitte-ni linma, sikš miše ièe sused läksi sauman tagapäi vädr kartohkad kädes. Sused oli laih i pen’ kazvol kurèpä.

— Om-ik nece mez’, kudamb ende oli sinun pertin ižandan, a sid’ sinä küksid händast poiš? küzuin minä iknannoks tuldes.

— Ka, ka, — i kutak vaiše ozaižid! Ende-se, konz minä olen küksnu neci-da uradad, ka eskai ni-konz en johtutand hänen polhe.A nügüd’ kacun-kacun hänen kukhaze — ni-midä, möst eläb, kuti niken ei kosknuiži händast! Ku vasttab mindai laukanno — muhoitelese, sanub: "tervhen", küzub, kut minun tevhuz’, kut linmad. Mugoi kü om! U-uh!

— Ka kut-žo sä küksid händast täspäi?

— Ezmäi vägel, tatam saneli, miše nece ma edelpäi oli meiden ezitatoiden valdas, ka vaiše sid’ tuliba verhad da anastiba meilpäi necida mad, — a sen jäl’ghe — sudan kal’t. Tunded-ik meiden sudan pämehid? Hö oma lu-ujas hüväd prihad, melevad mužikad! Mijalaššid ei abitkoi.

Ižänd möst ištuihe sömlaudan taga i möst zavodi adivoièetada mindai ièe-ze kurkuil. Minei kaik näguse, miše ma ei voi sündutada ningošt rajun èudod! No, voib olda, kaik nece tühj vaiše znamoièeb, miše kurkud — minun kaikiš navet’t’ud söm, i minä ani en voi eläda kurkuita... Jäl’ges èaškad vägevad èajud ižand möst pagižeškanzi:

— Ka minä ni-kut en voi otta tulkhu, mikš-žo hänel kaik kazvab muga hüvin. Kaikil mijalaššil nügüd’ ani ei ole ièeze kartohkad, a hän kaik kaivab da kaivab. Akam ièe käveleb hänennoks pakita morkofkad — ka han toižile möb, a meile tändo andab. Nu ka midä-k naku vakaètäs, — pidab antta hänele kärzha, miše el’gendaiži, kut tarbiž eläda i vedada iètaze hüviden ristituidenke. Naku ninga. Èoma-k sanuin?

— Ka, ka!

Minai ani ei olend tahtod pätta ižandan täht, kut tarbiž opeta pahoid susedoid.

— A minä kaik sekoin, — äkkid sanui ižand, — midä naku völ voib mureta?

— Mureta? — èududelimoi minä.

— Ka sused jäti minei severdan tundmatont elod! Kaik nece ei ole tarbhai-ne. Ozutesikš, kirjad. Hö vaiše venuba škapas da pölüd tegeba.

— Ka luge heid, nacein, škapas-se — äi melentartušt...

— Jose meletad, miše minä kirjoid lugen? Ende-se — ka, lugin, — siloi minä olen lugenu äjan kirjoid: detektivoid da fantastikad. A necil uradal kaik literatur om mitte-se tulkutoi: vaiše romanad da runod, da völ mitte-se filosofian polhe — ni-midä žalleita-ki. Ka minä jo olen tacnu kaks’ sadad neniš kirjoišpäi. Zahodaha ladin veda — ka bumag om soravahk... E-eh!..

Ižand valoi ièeleze völ èajud i jatksi pagin:

—A sanu-ške minei: mikš nece huiktatoi mez’ muga èomiti da mujuti aitan i kutkan? T’fu! Zahod hänel oli pertiš, kuti lidnas! Konz minä küksin uradad, se zahod völ radoi... siloi völ vezi-ki kaivas oli. Nügüd’-se mö kävum vedehe toižiden sudedoidennoks. A tantoi minä sauvoin uden zahodan — irdal. Vaiše ku tahtoid mända sinnä, algat unohtagoi panmaha sapkad jaugha — tehud om völ lujas redukaz, ken taht voib vajuda. Naku tal’v tuleb, i siloi jo kaik paèak jädub. Minai om par mugomid sapkoid... khe... khe... adivoiden täht. No mušta, miše oiktas sapkas muloi kandantaguine rebini.

— Ka ni-midä, minä i zahodata...

— Nu, ku zahodata, ka hüvä om... Oh, kacu-ške èasuihe: mö sinunke jo ma-ahtte hätken ištum. Tedad-ik, kut rahvhaz sanutas: "Tule, adiv, da ala unohta lähtmaha."

Konz minä pördimoi kodihe, sus völ kaièihe èoma kurkuiden magu, da päs punoihe üksjäine meletuz:

Ku minun küläs kaik ižandad linnižiba ningoižikš kädekahikš da melevikš patriotoikš, ka ni-ken ei voiži veda huiktaha mijalaššid mužikoid!


 TAGAZE - BACK